President Alar Karis kutsus kolmandat aastat järjest kooliõpilasi vanuses 7-19 aastat osalema kirja- ja mõttetalgutel. Selle aasta teema oli “Kas ma Eestit unes nägin?”, inspireeritud Juhan Liivi luuletusest, kelle 160. sünniaastapäeva tänavu tähistame.

Meie kooli 3.b klass võttis osa president Alar Karise korraldatud mõttetalgutest. Kõikide õpilaste tööd, kes oma kirjutise klassijuhatajale saatsid, jõudsid presidendini.

Üleriigiliselt valiti välja meie õpilase Henry Kontuse luuletus, mis esindas parimat väljendust teemal “Kas ma Eestit unes nägin?”. Luuletuse esitas Henry Kontus presidendi teenetemärkide üleandmise tseremoonial, mis toimus 21. veebruaril 2024 Eesti Rahva Muuseumis tunnustusüritusel „Eesti tänab“. Õnnitleme!

.

Kas ma Eestit unes nägin?
Henry Kontus 

Eesti riik on väikene,
kuid ta on kullaläikene.
Viljapõllu kuldne sära,
see ei tüüta iial ära.

Kutsuvad mind endaga kaasa.
Sood ja rabad, mererand,
see on meie looduse and.

Sellel maal on oma vägi
seda kas ma unes nägin.
Kuid kui silmad lahti tegin
päriselt ma seda unes nägin.

Foto: Eesti tänab ©Raigo Pajula Vabariigi Presidendi Kantselei 21.02.24

.

.

Õpilasesinduse peaministri Elisabeth Sireli kõne EV 106 aktusel 23.02.2024

Eesti Vabariigi aastapäeval on minu südames eriline koht. On midagi pühalikku oma isamaa sündimise tähistamises. On imeline tunne olla siin ja teie kõigiga seda jagada. Eesti 106. aastapäevaks olen kirjutanud ühe luuletuse.

“Eestimaad püüdes”

Eestimaa püüab mu kinni,
ta lapib mu kokku, õmbleb mu õigeks,
mässib pehme-rohelisse samblasse.
Siis uduvihmas mind ta vannitab,
ning see helde hoolekanne, hoolitsus,
täie mõistuse juurde mind turgutab.

Sest oma valusates painajates, unesegaduses
kaen asju, mida ilmsi pole näinud eal,
ma näen ronge, kalki tühermaad.
Ning kui hirmuhigis ärkan, kardan ma,
et see varsti, õige varsti ilmsiks saab.

Ja selles segaduses, uneuimas,
tunnen ma, kuis Eesti
sõrmede vahelt mul libiseb,
nõnda kiirelt kui liiv, nõnda vaikselt ka.

Siis püüdma pean ma Eestimaad
justkui tuulest tolmukübemena.
Ja huuled joonistavad õige nutuselt siis välja
küsimuse, mis jubedalt painab:
oh kuidas küll püüda riiki, isamaad,
kui ise veel nii lapsena,
end tunnen ma.

Sest kaitstud Eesti – ta kaitseb ju ka mind,
oma embuses ta armastab ja turgutab.
Kuid oh, Eesti, mu isamaa,
kuidas küll kaitsta sind ma saan?

See küsimus on mõlkunud mu peas nädalaid. Arvestades praegust välispoliitilist olukorda ning ka sisepoliitilist olukorda arvan, et see on küsimus, mida peaksime kõik endalt küsima. Kuidas saame meie kaitsta Eestit? ning loomulikult tuleneb sellest ka teine küsimus: Mida olen mina valmis tegema oma isamaa heaks?

Tean omast kogemusest, et isamaa-armastus tekib ja kasvab aegaviisi. Lapsena tunned sa lihtsalt lõbu meie neljast aastaajast, veidi vanemana hakkab sulle meeldima meie keel jne. Mina olin neliteist kui sain esimest korda aimu sellest, kui palju ma armastan oma isamaad.

Muidugi meeldis mulle Eestis elada ka enne seda aga see oli vanus kus midagi minus nihkus täielikult paika. Ma sain aru mida tähendab olla eestlane ja mida rohkem ma Eesti ajalugu õpin, seda rohkem uhkust ma tunnen.

Eestlased on olnud orjad, tagakiusatud, alla surutud ja vaigistatud. Meid on küüditatud, kongi pistetud ja meie rahvale on minevikus haiget tehtud kordi ja kordi.

Sellest hoolimata on meist saanud iseseisev riik, me peaksime selle üle kohutavalt uhked olema. Ning praegu, rohkem kui iial varem, peame me võitlema selle eest, et Eesti riik jääks püsima. Kuidas me saame teha nii, et Eesti jääks püsima? Kuidas me teda kaitsta saame?

Me peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise.

Lennart Meri ütles kord: „Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi“. Me peame võtma selle vastutuse ja me peame seda tegema kõik koos. Sest kui meie lastel ja ka lastelastel tärkab südames armastus Eesti vastu, peab neil olema alles riik, mida nad saaksid armastada.

Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!